Mine sisu juurde

Eestimaa hertsogkond

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eestimaa hertsogiriik)
Eestimaa hertsogkond
ladina keeles Ducatus Estonie
taani keeles Hertugdømme Estland
Taani asehalduri residents: Toompea

Eestimaa hertsogkond (taani keeles Hertugdømme Estland, ladina keeles Ducatus Estonie) oli Taani kuninga valdus (ladina keeles dominium directum), mille moodustas Taani vallutatud osa Eestist (Taani valdused Eestis). Hertsogkond eksisteeris ala vallutamisest kuni aastani 1346, mil see müüdi Saksa ordule.[1][2] Hiljem nimetasid end Eestimaa hertsogiks Rootsi kuningas (1584–1721) ja Venemaa keiser (1721–1917), hertsogkonna ala oli samane Eestimaa kubermanguga.

Hertsogiriigi traditsiooniline algus[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogiriigi algust 1080. aastast, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku jahimaa asemele kristliku hertsogiriigi[3].

Taani kuningas (1202–1241) Valdemar II

Hertsogkonna moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi[1]. Pärast Põhja-Eesti vallutamist üritas Taani kuningas 1222. aasta suvel kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki taanlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Samal ajal tekkis aga Taani kuningal Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele.

 Pikemalt artiklites 13. sajand Eestis, Eestlaste muistne vabadusvõitlus ja Taani valdused Eestis

Hertsogkond Taani kuningariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Taani valdused Valdemar II valitsemisajal (1202–1241)

1225. aastal hõivasid sakslased taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning kohe alustasid Taani aladele pealetungi ka sakslaste Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti.

Läänemere-äärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 1225–1250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitselegaat Balduin Alnast, kes saavutas paavstile allunud maade tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti. 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinnas Toompeal asuvate kindlustuste paavsti võimu alla andmise.

Pärast sõda Põhja-Saksamaa vürstiriikidega taastas Taani kuningas sõjalise võimsuse. Eesmärgiga nõuda tagasi varem Taanile kuulunud Põhja-Eesti alasid kuulutas ta 1233. aastal välja Saksa ordut toetava Lübecki mereblokaadi, katkestades sellega Vana-Liivimaa ühendusteed (maismaatee oleks läbinud vaenulikku Leedu Suurvürstiriiki).

Blokaadi lõpetamiseks pöördus Liivi ordu paavst Gregorius IX poole, kelle vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusel lõpetas Valdemar II 1234. aasta lõpus Lübecki blokaadi. 1237. aastal toimunud ja paavsti poolt heaks kiidetud Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu liitumise salalepingu tulemusena anti saksa ordu suurmeistri Hermann von Salza korraldusel maa-alad tagasi Taani valdusse. Reaalne üleandmine toimus aga alles aasta pärast, kuna vaatamata kahele paavsti korraldusele 13. maist ja 10. augustist 1237 nõudis protsess paavsti esindaja Modena Wilhelmi kohapealset vahendustegevust. Üleandmist raskendas asjaolu, et maavalduse üleandmine ei seisnenud ainult nominaalse võimu üleandmises, vaid nõudis ka kõiki seni ordu poolt välja antud läänide tagastamist ja väljaandmist Taani kuninga vasallidele. Lõplikuks üleandmise vormistamiseks kogunesid Valdemar II ja Hermann von Balk ning paavsti legaat Modena Wilhelm 7. juunil 1238 Taanis Sjællandil, kus sõlmiti Stensby leping. Lepingu kompromissina tagastati Põhja-Eesti Taani kuningale, kuid väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi ordu vasallidele, mis jäigi kehtima kuni Taani võimuaja lõpuni 1347. aastal.

1269. aastast kuulus tiitel Taani kuningatele. Eestimaa hertsogid Eestis ei asunud, selle asemel määrati hertsogkonna asevalitsejaks kuberner (ladina keeles capitaneus), kelle residents asus Tallinnas[4]. Kuberneri on teadaolevalt esmamainitud 1240. aastal. Kuberneri ülesandeks oli maa haldamine, maksude kogumine, sõja korral vägede ülemjuhataja ja peakohtuniku amet. Enamik Eestimaa hertsogkonna asevalitsejaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.[5]

1240. aastal asutas Valdemar II Tallinna piiskopkonna, reserveerides endale ja tulevastele Taani kuningatele õiguse määrata ametisse Tallinna piiskoppe ka edaspidi. Otsus oli ainulaadne tollases roomakatolikus kirikus, kus normiks oli piiskoppide valimine ametisse kapiitlite poolt.[6] Vaatamata paavsti protestidele määrati kõik Tallinna piiskopid: Torkil, Trued, Jens, Henrik ja Oluf Eestimaa hertsogkonna eksisteerimise jooksul ametisse Taani kuninga poolt.[7] 13. sajandil oli ametis veel kaks Virumaa piiskoppi.

Eestimaa hertsogkonna alad Eestimaal, Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu valdused Liivimaal 1260. aastal

1240. aastast on pärit ka Valdemar II Eesti hertsogkonda puudutav Taani hindamisraamat, mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuselt sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli viis, kelle hallata oli keskmise suurusega läänid. Samas kui enamik eestlasi kuulus talupoegade hulka, oli põlisrahvale avatud ka linnadesse asumine, kellest vähemalt üks tõusis ühe tolleaegse Tallinna kindluse (Storeborg) läänihaldajaks, vasalliks.[8]

Sellega erines Taani valdusse sattunud Põhja Eesti alad tunduvalt Mõõgavendade ordu vallutatud Lõuna-Eestist, kus põliselanikke valitseva klassi hulka ei integreeritud ning eestlaste osaks jäi talupoja- või sõduriamet. Eestimaa hertsogkonnas keelati ka orjapidamine, samas kui Lõuna-Eestis müüs Saksa ordu sõjavange orjadeks veel aastal 1411.[9]

Aastatel 1266–1282 oli Eestimaa hertsogkond Taani kuninganna Margrete Sambori valdus ja sellest tulenevalt oli kuninganna tiitliks "Eestimaa emand" (ladina keeles Domina Estonie). Alates aastast 1265 oli alustatud vastavalt kuninganna Margrete dekreedile Eestimaa hertsogkonnas Tallinnas kohalike müntide vermimisega. Erinevus kaasaegsetest Taanis vermitud müntidest seisnes pärlitega ehitud krooni kujutises. Tallinnas vermitud Eestimaa hertsogkonna münte on leitud nii Tallinnast, Irust, Lõuna-Eestis Tartu ümbrusest, Lääne-Eestist kui ka Lätist[1].

Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345 sundis Taani krooni Eestimaa hertsogkonnast loobuma. See müüdi umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest Saksa ordule, kes võttis territooriumi ametlikult üle 1. novembril 1346.[1] Kuni Liivi sõjani jäi endine Eestimaa hertsogkond Saksa ordu Liivimaa haru (Liivi ordu) Tallinna komtuuri hallata.

Eestimaa hertsogi tiitel hilisemal ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Nimeliseks muutus tiitel "Eestimaa hertsog" alates 1456. aastast, kui Taani kuningas Christian I tiitli taaselustas ja oma nimele lisas.[10]

Hertsogkond Rootsi kuningriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Liivi sõda ja Rootsi ülemvõimu kehtestamist, kui 1561. aastal Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le, pärisid 1584 tiitli Rootsi kuningad.

Liivi sõja tulemusel valduste muutumised Eesti aladel

1558. aasta Narva piiramise ja vallutamise järel oli Virumaa ja Narva aastatel 1558–1581 Moskva tsaaririigi võimu all. Lõuna-Eestis aga, 1562. aastast, kui Rootsi kuninga Erik XIV vend Soome hertsog Johan III abiellus, Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonicaga. Poola kuningas Zygmunt II August kinkis õele kaasavaraks hertsog Johanile, Liivimaal asuvad lossid: Paide (mis oli juba selle ajal rootslaste valduses), Helme, Karski, Ruhja, Trikata ja Härgmäe ordulinnused. Kuningas Erik XIV-le Johani iseseisvus ei meeldinud ja Johan III koos oma naisega Katarzyna Jagiellonkaga vahistati ning 1563. aastal andis kuningas Erik XIV korralduse hõivata Johani linnused Eestimaal ning Rootsi väed hõivasid Karksi ordulinnuse.

Rootsi kuninga asemiku ja valitsejana Tallinnas Rootsi valitsusperioodil tegutses Rootsi asehaldur Tallinnas, 1561–1674 Eestimaal kuberner ja aastatel 1674–1710 kindralkuberner. Kuberner oli Rootsi kuninga asemik, riigivõimu esindaja, haldusaparaadi juht nii tsiviil- kui ka sõjaväelistes (v.a välivägedesse puutuvates) küsimustes ning õigusvõimu teostaja[11]. Tallinnas, kui iseseisvas haldusterritooriumil Rootsi kuningriigis oli Rootsi asehaldur Tallinnas ja Toompeal kuninga esindajaks Toompea ehk Tallinna lossifoogt. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks: Tallinna linnuselään, Paide linnuselään, Rakvere linnuselään, Narva linnuselään, *Haapsalu linnuselään, Koluvere linnuselään ja Lihula linnuselään, mida juhtisid asehaldurid (Tallinnas, Paides, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Koluveres ja Lihulas.

Põhjamaade seitsmeaastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

1563. aastal puhkes sõda Taani ja Rootsi vahel. Rootslased vallutasid Läänemaa ja poole Saaremaast (endised Maasilinna foogtkonna alad), septembris kogu Hiiumaa. Augusti algul vallutas Rootsi Haapsalu ja septembris kogu Hiiumaa, ka Pühalepa kihelkonna, mis kuulus Maasilinna foogtile. 1568. aastaks langes Maasilinn rootslaste kätte. Pärast Maasilinna vallutamist sõlmiti Hiiumaal vaherahu taanlaste ja rootslaste vahel, mille põhjal Maasilinn, Pöide kihelkond ja Muhu saar jäid rootslaste otsesele haldamisele, Pajumõisa ametkond Loode-Saaremaal aga taanlastele vastutasuks hertsog Magnusele ostetud, kuid rootslaste poolt juba 1563 vallutatud Hiiumaa Käina kihelkonna eest.

1569. aastal juulis saabus Tallinna lahte Taani laevastik, millega ühines 6 Lübecki laeva, ning pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt. Liitlased riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva. 1570 võttis Liivi sõjas Rootsi poolel olnud mõisameeste pealik Klaus Kursell ootamatu rünnakuga oma valdusse Tallinnas Toompea Väikese linnuse, rootslaste väed võtsid aga Toompea linnuse kavalusega tagasi. 1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis Taani kuningriigiga Stettini rahulepingu. Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusse Lääne-Eesti, kuid Saaremaa jäi Taani valdusse kuni Brömsebro rahuni.

 Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563–1570)
Narva kindlus

Kahekümneviieaastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

1573. aastal korraldasid venelased suure sõjakäigu Narva kaudu Eestisse ja vallutasid Paide linnuse. Pärast seda läks 16 000-meheline sõjavägi vallutama Läänemaad, sai aga Koluvere lahingus rootslastelt lüüa. 1577 tegid Rootsi väed sõjakäigu Narva jõe suudmesse, 1579. aastal suvel tegid Rootsi väed uue sõjakäigu Narva ja aasta sügisel toimunud sõjakäigu ajal piirasid nad ka Narva linna, kuid edutult.Rootsi Kuningriigi väed Pontus De la Gardie juhtimisel vallutasid 1581 Narva ja seejärel ka Ingerimaa.

 Pikemalt artiklites Kahekümneviieaastane sõda ja Rootsi Ingeri
Rootsi Läänemere-äärsed valdused 1595, sh Eestimaa hertsogkond

Rootsi kuninga Johan III poolt teostatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liitmist ühtseks territooriumiks – Eestimaa hertsogkonnaks, oli see ustavusvandeleping, koos sellest tulenevate õiguste ja privileegidega aluseks Pontus de la Gardie initsiatiivil 20. märtsil 1584 Rootsi Eestimaal oma rüütelkonna moodustamiseks. Samal (1584) aastal võeti Eestimaa rüütelkonda vastu Läänemaa aadelkond ning neile laienesid samad privileegid.

 Pikemalt artiklites Eestimaa rüütelkond ja Eestimaa rüütliõigus, Maanõukogu

Eestimaa hertsogkonna ala hakati nimetama Läänemereprovintside Eestimaa provintsiks, vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks, 1673. aastast Eestimaa kindralkubermanguks.

1590. aastal alanud Vene–Rootsi sõja 1595. aasta Täyssinä rahulepinguga loovutas Rootsi Moskva tsaaririigile Ingerimaa, mis oli saadud Pljussa vaherahuga, kuid Moskva tsaar loovutas Rootsile Eestimaa hertsogkonna koos kõigi linnustega: Narva, Tallinna, Paide, Rakvere, Padise, Toolse, Vasknarva, Porkuni, Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Vigalaga.

Sõda Sigismundiga[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa, Gerardus Mercatori Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura kaardil 1596

1595, kui Södermanlandi hertsog Karl alustas avalikku mässu, katoliiklasest Poola-Rootsi kuninga Sigismundi vastu. Sigismund oli Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonica ja Johan III poeg. Soome ja Eestimaa asevalitseja Klas Eriksson Fleming otsustas kuningas Sigismund III-le truuks jääda ning nii jagunes Rootsi riik sisuliselt kaheks: Rootsi emamaa oli Karli kontrolli all, Soome ja muud idavaldused allusid aga Flemingile ja Sigismundile. Aastatel 1598–1599 toimus sõda Rootsi trooni pärast luterliku hertsog Karli ning 1587. aastal Poola kuningaks ja 1592. aastal ka Rootsi kuningaks valitud katoliku usutunnistusega Zygmunt III Waza vahel.

Aastal 1598 püüdis Zygmunt III Waza lahendada küsimust sõjaliselt, kuid sõjaretk tema päritoluriik sai Linköpingi lahingus lüüa; Zygmunt võeti vangi ja pidi nõustuma karmide tingimustega. Pärast tema Poolasse naasmist aastal 1599 kukutas seisuste riigipäev ta Rootsis ja Karl viis Rootsi väed Eestisse. Rootsi kodusõda jõudis 1599. aastal Eestisse, kus sai Narvast alguse Sigismundi vastane mäss, sügisel puhkes linnuses mäss, mille tagajärjel Narva läks üle hertsog Karli leeri, üheks võtmeisikuks oli šotlasest palgasõdurite lipnik Thomas Ebbernet (Abernathy)[12]. Zygmunt kuulutas aastal 1600 välja Eesti liidendamise liitriiki, mis oli samaväärne Rootsile sõjakuulutusega.

Rootsi-Poola sõda (1600–1611)[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi Läänemere-äärsed valdused 1617/1629, koos Ingerimaa ja Käkisalmi lääni ning Liivimaaga
 Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1600–1611)

Võnnu vojevoodkonna vojevood, Liivimaa aadlilipkonna ülem Jürgen Fahrensbach, kellele oli antud liitriigi vägede juhtimine, sai lüüa Karli poolt piirkonnas kogutud palju suuremalt armeelt, kelle kiire pealetung andis 1600. aastal tulemuseks enamuse Liivimaast ülevõtmise kuni Daugava jõeni, välja arvatud Riia. Enamus kohalikust rahvastikust tervitas rootslaste tulekut, olles selleks ajaks Poola-Leedu võimu suhtes üha rahulolematum. Aastal 1601 saavutas Krzysztof Radziwiłł edu Kokenhauseni lahingus, kuid Rootsi edu ümberpööramine kuni Tallinnani toimus alles pärast seda, kui suurhetman Jan Zamoyski tõi juurde olulise jõu. Enamus sellest armeest, olles jäänud tasustamata, läks Poolasse tagasi. Puhastustegevust jätkas Jan Karol Chodkiewicz, kes oma väikese väekontingendiga võitis Rootsi sissetungijaid aastal 1604. aasta Paide lahingus Paide all.

Aastal 1605 käivitas Karl, nüüd Rootsi kuningas Karl IX, uue pealetungi, kuid tema jõupingutusi ületasid Chodkiewiczi võidud Kircholmi lahingus ja mujal ning Poola edu merel, kuigi sõda jätkus ilma otsustavat tulemust saavutamata. 1611. aasta vaherahuga suutis liitriik säilitada enamuse vaidlusalustest aladest, kui mitmesugused sisemised ja välismaised raskused, sealhulgas suutmatus tasuda palgasõduritele ja uniooni uus osalemine Venemaal välistasid kõikehõlmava võidu.

Aastatel 1610–1613 toimunud Venemaa pärilussõja tulemusena, milles osalesid Rzeczpospolita ja Rootsi Kuningriik ning Romanovite dünastia Moskva tsaaririigi troonikandidaadid, kaotasid tsaar Mihhail I Fjodorovitš ja Moskva tsaaririik Rootsile ja kuningas Gustav II Adolfile uuesti Ingerimaa. 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, said Ingerimaa koos Jaanilinna linnusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi kindluse ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni alad Rootsi Kuningriigi valdusse.

 Pikemalt artiklites Poola-Rootsi sõda (1621–1625) ja Rootsi-Poola sõda (1626–1629)
 Pikemalt artiklites Läänemereprovintsid ja Eestimaa kindralkubermang
 Pikemalt artiklites Rootsi aeg ja Rootsi suurvõimu ajastu

Hertsogkond Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist aastal 1721 läks Venemaa keisrile üle ka tiitel Eestimaa hertsog. Hertsogiriigi nimetuse kasutamise keelas 1845. aastal Nikolai I rõhutamaks, et tegu ei ole iseseisva Euroopa hertsogiriigiga, vaid jagamatu Venemaa tavalise kubermanguga.

Uuesti võeti hertsogiriigi nimetus kasutusele Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal. Viimane titulaarne Eestimaa hertsog oli Nikolai II[13].

Pärast tema troonist loobumist esitati uueks hertsogiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich, kuid Esimese maailmasõja lõpu tõttu ei pääsenud ta kunagi valitsema.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Skyum-Nielsen, Niels (1981). Danish Medieval History & Saxo Grammaticus. Museum Tusculanum Press. ISBN 9788788073300.
  2. ↑ Helle, Knut. The Cambridge History of Scandinavia. Cambridge University Press. Lk pp. 269, Danish realm: Duchy of Estonia. ISBN 9780521472999. {{cite book}}: parameetris |pages= on üleliigne tekst (juhend))
  3. ↑ Moritz Brandis, Chronik, oder, älteste Livländische Geschichte, nebst den ältesten Ritter- oder Lehn-Rechten. Riga, Leipzig 1842, S. 39
  4. ↑ Michael, Jones (2000). The New Cambridge Medieval History. ISBN 9780521362900.
  5. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 120
  6. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 113
  7. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 115
  8. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 118
  9. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 119
  10. ↑ Christiansen, Eric (1997). The Northern Crusades. Penguin. ISBN 9780140266535.
  11. ↑ Eestimaa rootsiaegne kindralkuberner, Eesti Ajalooarhiiv, EAA.1
  12. ↑ Nikolai Treumuth "Narva sündmused 1599. a. sügisel" Ajalooline Ajakiri nr. 1/1931
  13. ↑ Joubert, Carl (1905). Russia as it Really is. E. Nash.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.chped.com/w/index.php?title=Eestimaa_hertsogkond&oldid=6676793"